Mareki spordiblogi

Ümberkorraldused bloginduses

2007-12-16T22:46:00.000-08:00

Lõpetan sissekanded oma spordiblogisse ja nii sportlikel kui ka muudel teemadel kriban edaspidi oma uues blogis Mareki asjad. Teadus- ja terviseblogi teen edasi senisel moel. Sporti teen samuti edasi senisel moel :-)

DnB Nord vana-aasta heategevuslik jooks

2007-12-11T02:19:00.000-08:00

Laupäeval, 29. detsembril toimub Tallinnas 5. DnB Nord vana-aasta jooks.
Tegemist on heategevusliku jooksuga, mille osavõtutasu läheb Haapsalu Neuroloogilisele Rehabilitatsioonikeskusele, et aidata ravida lapsi, kes on õnnetuse läbi kaotanud liikumisvõime.
Start antakse kell 12:00 Premia jäähalli eest ja raja pikkuseks on 5 km (Premia jäähall – Rannamõisa tee – Vana Rannamõisa tee – Tuleraua – Vabaõhumuuseumi tee – Lõuka tee – Rannamõisa tee – Premia jäähall).
Heategevuslik osavõtumaks on 50, 100 või 500 krooni ja registreerimine toimub siin.
Tõelisele jooksusõbrale tasub mainida, et ürituse raames toimub ka heategev maraton - maratonil osaleja kogub joostes heategevuseks raha iga joostud kilomeetri eest 100 krooni ehk siis kokku 4200 krooni.
Muidugi ei pea jooksja seda raha ise välja laduma, vaid selle tasub tema eest sponsor.
Maratonile starditakse Premia jäähalli eest kell 8:00 ning registreerumine toimub meiliaadressil stamina@stamina.ee või telefonil 5019572.
Ma ise kuulsin sest võistlusest alles täna (suur tänu sõber Margusele, kes mind ses asjas valgustas) ja kaldun hetkel selle poole, et lähen jooksen maratoni läbi.
Vorm on muidugi kehvapoolne (ma pole ju pärast Saaremaa jooksu praktiliselt jooksutrenni teinudki), ent trenni mõttes võiks distantsi läbi sörkida. Nii 4-5 tunni vahele, asjaolusid arvestades... Mõtlen veel natuke :-)

BodyPump nr 64

2007-12-06T04:13:00.000-08:00

Täna tegin PlanetSpordis esimest korda BodyPump'i number 64.
Peab ütlema, et ma olen üsna rahul, sest 64. kava on päris hea ja annab võimaluse pilt eest ära sportida :-)
Võrreldes eelmise kavaga on raskemad kükid (kaheksased poolkükid on sees) , triitseps, rinnalihased ja (kui korralikult teha siis ka) kõhulihased.
Biitseps ja taha-etteastekükid on seevastu keskmisest lahjemad.
Biitsepsiloo viimane lõik on väga lühike ja kava koostajad soovitavad sellele eelneva pausi ajal kangile raskust juurde panna. Aega on selleks väga vähe, ent nibin-nabin jõuab kettad külge küll. Proovisin järele.
Läbi mitme erineva loo jookseb seeria üks kahene pluss kaks ühest (pambis mitte käinud inimesele see nüüd muidugi midagi ei ütle) ja see on üldiselt üsna hea leid, sest lihased ei jõua sellise lähenemise puhul tempoga ära harjuda ja kangiga vehkida on tavalisest raskem.
Muusikapaladega on selline lugu, et minu jaoks need erilist rolli ei mängi, ent paljude jaoks on jällegi väga olulised.
Lugude nimekirja saab vaadata ja osasid muusikapaladest ka kuulata näiteks siin... Seda peaks küll ütlema, et pauerit oli lugudes pisut vähevõitu... nii tagantpeksvat muusikapala kui näiteks 63nda rinnalugu (Famous Last Words - My Chemical Romans) ei olegi.
Aga, jah, üldiselt olen rahul, sest olen näinud/teinud väga palju kehvemaid pampe, ent väga palju paremaid kindlasti mitte.
Treeneritele on kava number 64, muide, üsna raske õppida, sest seal on paljudel lugudel kehvalt tabatav rütm ja pausid suhteliselt veidrates kohtades.

3 päeva jooks jäi pooleli

2007-10-20T05:44:00.000-07:00

Nii see kahjuks tõesti läks...
Ma pole varem kordagi katkestanud, ent seekord see siis juhtus.
Saaremaa 3 päeva jooksu esimene, 10-kilomeetrine etapp sujus kenasti - aeg tuli 38:22 ja tekkis tunne, et kahel järgmisel päeval jooksmiseks on veel küllalt vurtsu sees.
Tänane 16,195-kilomeetrine jooks oli eriline ennekõike seetõttu, et sooja oli stardi ajal vaid umbes 4 kraadi.
Muidu oli kõik lihtsalt super - olin saanud end korralikult välja puhata, söönud täpselt seda ja nii, nagu enne taolist jooksu sobilik ja tarbinud igaks juhuks isegi pisut lisamagneesiumit võimalike krampide vastu.
9. kilomeetril olin pärast kiiret algust rütmi korralikult kätte saanud ning jätnud juba selja taha mitu jooksjat, kellega ma eile lähestikku finisheerisin ja kes olid seega mu eeldatavad suurimad konkurendid kolme päeva kokkuvõttes.
Tunne oli hea, jõudu oli piisavalt ja hakkas välja kujunema plaan paari viimase kilomeetri jooksul koguni väike tempotõus ette võtta, kui paremast jalast äkki jõud ära kadus... no selline tunne, nagu üritaks meeleheitlikult 5. käiku sisse lükata, ent see ei lähe sisse, sest seda lihtsalt ei ole.
Ma lasin siis korraks tempo alla ja siis lõi jalga sellise krambieelse tunde.
Võib-olla oleks ma pidanud sel hetkel kõnni peale üle minema, ent ma ehmatasin ja vihastasin sedavõrd, et hakkasin hoopis juurde suruma ning siis käis korraga jalast terav valu läbi ja sinna see jooks ka lõppes.
Arvatavasti rebestasin midagi ära.
Seista ja isegi ettevaatlikult käia saab küll, ent kui jalga pisutki enam pingutada, siis on ka praegu üsna valus.
Kuigi ma väga sooviks homme starti minna, on selge, et see oleks suur lollus.
Väga suur pettumus on, muidugi.
Sellist tunnet ei ole, et viskaks jooksutossud lõplikult nurka, ent ega sest väga palju puudu ka ei ole.
Mis teha. Alati ei saa võita ja, nagu näha, ei saa alati isegi lõpetada.

Venitusharjutused lihasvalu ei vähenda

2007-10-17T08:08:00.000-07:00

Lisasin oma teadus- ja terviseuudiste blogisse sõnumi meta-analüüsist, mis näitab, et sportimise eel ja selle järel tehtavatel venitusharjutustel puudub praktiliselt igasugune mõju sellele, kui valusad su lihased järgmisel-ülejärgmisel päeval on.
Mõtlesin, et panen viida uudisele ka siia üles.
Müüt, et venitusharjutusi peab tegema selleks, et lihased järgmisel päeval nii väga ei valutaks, on üldiselt laialt levinud ning spordiklubide treenerid toonitavad seda üsna sageli.
Spordiklubis sportides olen ma ise üsna agar trennijärgne venitusharjutuste tegija (trenni eel teen venitusi harva, sest näiteks rühmatreeningutesse on soojenduseosa juba sisse planeeritud ja see teeb laias laastus sama välja), ent näiteks võistlustel jääb jooksujärgne venitus mul praktiliselt alati tegemata, sest emotsioonid on tavaliselt nii laes, et selliste maiste asjade peale pole aega mõelda (jooksu eel ma end ikka pisut venitan, ent pean korralikku soojendust sest palju olulisemaks).
Pean ütlema, et pole ka ise tõepoolest märganud, et venitamine või mittevenitamine lihasvalule mingisugust mõju avaldaks.

Jooksuaeg lõppeb Saaremaal

2007-10-16T02:53:00.000-07:00

Sel nädalavahetusel toimub siis 34. Saaremaa kolme päeva jooks, millega suur hulk spordisõpru tõenäoliselt jooksuhooajale punkti paneb.
Ei tea kindlalt kinnitada, et ma sel aastal peale Saaremaad enam ühelgi jooksuvõistlusel ei osale, ent üldiselt paistab sedamoodi küll.
Veel pühapäeva õhtul oli mul üsna selline tunne, et seekord jääb Saaremaal käimata, sest Klaus oli koolist kaasa toonud ühe korraliku kõhuviiruse, mis meil siiani kodus laastamistööd teeb (ses mõttes, et kõigepealt haigestus tema, siis mina ja nüüd mu noorem laps Frederik) ja mul oli nii kehva olemine, et sportimine lähima saja aasta jooksul näis olevat täielikult välistatud.
Täna on mul siiski juba esimest päeva tervis täitsa kobe ja seega võib olla üsna kindel, et võtan Saaremaa jooksust osa.
Jooksuvormiga on lood arvatavasti suhteliselt kehvad, sest erinevatel põhjustel (see mainitud nakkushaigus jms) ei olegi ma peale Rabajooksu kordagi jooksutrenni teinud ja ka muidu on mu sporditegemine olnud ülimalt vähene.
Ma loodan, et saan sellele vaatamata vanast rasvast üsna korraliku tulemuse, ent see vormitõus, millest Rabajooksu hea aeg märku andis, on kardetavalt seiskunud või isegi langusesse pööranud.
Sellele vaatamata on Saaremaa 3 päeva jooks sedavõrd huvitav ja omalaadne võistlus, et kohe mitte kuidagi ei tahaks seda lidumist vahele jätta.
Registreerunute nimekirja vaadates torkab silma päris palju tuttavaid nimesid ja suure tõenäosusega pikeneb see nimekiri mõnevõrra veelgi, kui just lumi maha ei tule vms.
Pole varem sarnast mitmepäevast jooksutuuri teinud ja sestap saab olema huvitav jälgida, kuidas jalad kolmele järjestikusele võistluspäevale vastu peavad.
Aga küllap peavad - kus nad pääsevad :-)

18. mail 2008 Kopenhaageni maratonile

2007-10-09T08:52:00.000-07:00

Olen nüüd pikalt kaalunud ja valisin viimaks mitme põneva kevadise maratoni seast osalemiseks välja 18. mail toimuva Kopenhaageni maratoni.
Ja et poleks enam ümbermõtlemist, registreerisin end ära ka :-)Ma käisin Kopenhaagenis möödunud suvel ja armusin sellesse linna täielikult ära, vahest ehk ka seetõttu otsustasin just antud maratoni kasuks.
Rada on huvitav ning ka profiil on enam-vähem OK - väga raske ei ole, ent see 19 kilomeetri tõus peaks juba varakult meelde tuletama, et ega siia maratonile pole tuldud nalja tegema ;-)
Kopenhagenlased jätsid reisi ajal superhea mulje ja ma olen kindel, et kaasaelajaid-ergutajaid saab raja ääres olema väga palju ehk siis mõnus feeling on garanteeritud.
Kui kaalud praegu, millist maratoni kevadel läbi joosta (võib-olla üldse elu esimest maratoni?), siis oled teretulnud kampa lööma.
Palju see lõbu võiks maksma minna?
Registreerimine maksab kuni 5. maini 70 EUR ehk ca 1095 EEK (registreerida saad veebis kohe, ent raha saavad välismaalt pärit võistlejad maksta alles 15., 16. või 17. mail Marathon Expo'st numbrit ja kiipi välja võttes).
Estonian Airi praeguseid pakkumisi vaadates võib leida, et kui lennata Kopenhaagenisse 17. mail kell 6.40 (kohal kell 7.20) või 12.55 (kohal 13.35) ja tulla tagasi õhtuse lennuga (väljumine kell 20:35 ja saabumine Tallinnasse kell 23:10), siis on hinnaks 2364 EEK.
Ööbimine läheb samuti maksma ca 1000 EEK või natuke peale (kui minna mitmekesi, siis saab siinkohal oluliselt kokku hoida... kolmese toa korral oleks voodihind juba pisut üle 500, näiteks) ning üheks heaks ööbimiskohaks näib olevat CAB INN City (pole ise seal peatunud, ent asukoht on hea ja maratoni korraldajad soovitavad ka).
Ringisõiduks ja pastasöömiseks tuleks kah vast igaks juhuks üks 1000 EEK arvestada.
Kokku läheb sõit seega maksma ca 5000 EEK, mis pole eeldatava superelamuse eest ju tegelikult üldsegi palju.
Pealegi võid sa sõiduraha tagasi teenida, kui sul õnnestub sarnaselt Äripäeva maratoonaritega Atoneniga antud summa peale kihla vedada ja vastupidiselt Äripäeva maratoonaritele Meelisel selg rajal prügiseks teha :-)
Käime siis Taanimaal ära või?

68. Rabajooks - segased tunded

2007-10-07T03:34:00.000-07:00

Pärast tänast 6,3-kilomeetrist Rabajooksu (vt. tulemusi) valdavad mind kahetised emotsioonid - ühest küljest on supertunne, kuna tegin hea jooksu ja üritus oli mõnus, ent teisalt olen shokeeritud kõigile enese võitjatele Sportlandi 250-kroonist kinkekaarti lubanud Nõmme linnaosavanema Rainer Vakra kokkuvajumisest.
Ma arvan, et Rainer alustas liiga kiiresti, sest nägin teda jooksu alguses kaugel enese ees lippavat ja mõtlesin, et seda kutti ma küll täna kätte ei saa.
Ta algus pidi olema väga kiire, sest tegin ka ise superkärme stardi (seekord taotluslikult, kuna rada läks pärast esimest pööret kitsamaks ja ma ei tahtnud aeglasemate jooksjate taha kotti jääda), ent Rainer oli minust tema ja minu eeldatavat vahet finishis arvesse võttes (ma ise lootsin joosta ajaga 23 minutit, ent Rainer oli eesmärgiks võtnud aja 22 ja 23 minuti vahele) juba esimese kilomeetri lõpuks selgelt liiga palju ees.
Hoidsin Raineriga stabiilset 20-30 meetrilist vahet, kuni kusagil 2. ja 3. kilomeetri vahel oli järsku märgata, et ta kiirus langeb oluliselt.
Jooksin tast mööda ja sel hetkel ta küll lõõtsustas ja oli selgelt raskustes, ent esialgu polnud näha vähimaidki märke, et ta oleks kokku vajumas (kuuldavasti juhtus see alles kusagil pisut enne 5. kilomeetrit).
Mõtlesin, et küllap tõmbas ränga algusega hinge kinni ja laseb korraks jala sirgemaks, et mitte pilti eest ära joosta...
Ma olin juba lahkumas, kui kiirabi sireeni saatel haiglasse põrutas, ent ma ei teadnud siis veel muidugi, keda sinna viiakse...Kuuldavasti oli Rainerile vaja ka rajal kunstlikku hingamist teha...
Ma loodan siiralt, et temaga saab kõik korda.
Mul on nüüd tõsine eetiline dilemma selle näol, kas ma peaksin kasutama seda 250-kroonist kinkekaarti, mis mulle lõpetamisel pihku suruti (kuuldavasti anti see esimesele 100. lõpetajale).
Ühest küljest tegin ma hea jooksu (27. koht ja aeg 22:27 ehk siis peaaegu pool minutit loodetust kiirem... keskmine kilomeetriaeg oli samuti minu jaoks enneolematult hea 3:33) ja finisheerisin enne Rainerit (raske on öelda, kas ma ületanuks lõpujoone enne teda, kui tal sujunuks kõik kenasti, ent pigem oleks ta mind vast võitnud, kui oleks algustempot säilitanud), ent see võit ei tulnud ausas võistluses ja teise inimese elu ohtu seadmisega poleks ma mingil juhul nõus olnud riskima... kurat küll, kui ma oleks seda ette teadnud, oleks ma olnud nõus talle 250-kroonise kinkekaardi ostma, kui ta jätab rajale minemata...
Sellised lood, siis...

Selle nädala sporditegemised

2007-10-05T16:22:00.000-07:00

Mõtlesin, et panen õige kirja enese ühe nädala sporditegemised.
Ehk annab see kellelegi häid mõtteid selle kohta, kuidas oma sportimist mitmekülgsemaks muuta, et rutiin enese liigutamise mõnu ära ei tapaks.
Sel nädalal olen ma sportinud järgmiselt:

E
Spin 45 minutit + 15 minutit kiiret jooksmist lindil
BodyPump 60 minutit

T
Bosu&Body 60 minutit
10 kilomeetri jooks väljas tõusvas tempos

K
BodyPump 60 minutit
PlanetTrim 45 minutit

N
Ujumine 1,5 kilomeetrit tõusva tempoga
BodyPump 60 minutit

R
1 tund jooksu lindil (keskmine tempo, kiirenduslõigud, ca 12 km)
Bosu&Body 60 minutit

L
2,5 km ujumist keskmise tempoga

P
6,3 km rabajooksu "veri ninast välja" tempoga

Mõned seletused ka, sest sugugi mitte kõik sportijad pole spordiklubide liikmed ja ei külasta rühmatreeninguid.
Spin on sisuliselt sisejalgrattasõit, ent tegemist on rühmatreeninguga, kus ruumitäis inimesi istub rattal ja samuti rattal istuv treener dikteerib tempot ning erinevaid sadulasttõuse jms. Kui soovid, võid selle trenni teha arutult raskeks, sest pedaalide pöörlemise takistust on võimalik väga lihtsalt reguleerida. Mina isiklikult pean spinni õnnestunuks, kui mul õnnestub korraks ära käia "hallis tsoonis" ehk siis enesel peaaegu pilt eest ära sõita :-)
BodyPump on 60-minutiline lihasvastupidavuse treening, kus kasutatakse abivahenditena step-pinki, matti, hantleid ja vahetatava raskusega kangi. Iga suurema lihasgrupi jaoks on eraldi ca 4-minutiline lugu. Tegemist on rühmatreeninguga. Väga efektiivne, ent kuna 3-kuu vältel tehakse sama kava, siis muutub suhteliselt kiiresti rutiinseks. Üheks võimaluseks rutiiniga võidelda on raskusi lisada.
PlanetTrim on rühmatreening spordiklubis PlanetSport (seal ma käin), kus aeroobne osa vaheldub lihastreeninguga. Sammukombinatsioonid on lihtsad ja lihastreeningu osas käiakse läbi kõik lihasgrupid. Suhteliselt efektiivne, sest tempo on kõrge ja treener ei lase su pulsil langeda.
Bosu&Body on rühmatreening, kus kasutatakse spetsiaalset bosu-palli (õhuga täidetud poolik kummipall). Koosneb aeroobsest osast (sammukombinatsioonid) ja lihastreeningust. See on mu viimase aja lemmiktreening, sest on väga fun ja kui korralikult teha, siis ka üllatavalt tõhus.
Ma pean tunnistama, et see nädal on/oli sportimise seisukohast peaaegu ideaalne ehk siis igal nädalal ei õnnestu mul kõigil tööpäevadel kahte trenni teha. Ka teen ma BodyPumpi tavaliselt pisut vähem ja spinni pisut rohkem.
Kuna ma tahaks järgmisel aastal proovida mõnda triatloni, peaksin ühel hetkel hakkama suurendama rattasõidu ja ujumise osakaalu sportimises; ka nõuab valmistumine kevadiseks maratoniks peagi regulaarset pikemate jooksudistantside läbimist.
Samas ei tahaks nagu millestki praegu kavas olevast nende asjade lisamiseks loobuda.
Lisaks olen juba mõnda aega mõelnud, et võiks vähemalt korra nädalas squashi mängida ja Frederik (mu noorem laps) tuletab mulle regulaarselt meelde, et ma lubasin kunagi temaga kord nädalas jalkat taguda (ta käib jalgpallis ja neil on seal selline iganädalane isade-laste treening).
Peamiseks probleemiks näib olevat, et ööpäevas on vaid 24 tundi ja lisaks sportimisele tuleb ka tööl käia ja magada :-)

Sportimine ja trennitegemine

2007-10-05T02:14:00.000-07:00

Priit Pullerits kirjutas mõne aja eest oma spordiblogis sportimise ja trennitegemise erinevustest.
Kuigi tavaliselt tekitavad Pulleritsu kirjutised minus pigem negatiivseid emotsioone (ehkki peamiselt isegi mitte selle pärast, mida ta kirjutab (kuigi seda ikka sageli ka), vaid ennekõike seetõttu, kuidas ta kirjutab), siis antud juhul olen ta varmusega sporditegemisel ja trennitegemisel selget vahet teha vägagi nõus.
Pulleritsu trennitegemise definitsioon - plaanipärane ja mõtestatud regulaarne teaduslikel alustel tegevus sportliku saavutusvõime sihipäraseks parandamiseks - on samuti mu tagasihoidliku arvamuse kohaselt antud kontekstis väga sobilik.
Ka on Pulleritsul õigus, et enamik füüsiliselt aktiivseid inimesi Eestis spordib, mitte aga ei tegele treeninguga.
Siinkohal vast minu ja Pulleritsu seisukohtade ühisosa ajutine kattumine ka lõpeb, sest kui tema edasistest aruteludest võib välja lugeda (otse ta seda muidugi ei ütle), et õige mees või naine peaks ikka treenima, siis mina propageeriks küll pigem sportimist, sest valdavale enamikule meist tõuseb sest oluliselt enam tulu kui sunnitöölaadsest spordinühkimisest makstud treeneri koostatud treeningplaani järgi.
Eriti naljakas on, muide, Pulleritsu arvamus, mille kohaselt on treenimine sisuliselt sportimise vastand. Tegelikult on nii treenimise kui sportimise vastandiks istuv eluviis, rasvumine, erinevad kroonilised haigused, madal elukvaliteet ja varajane surm. Kusjuures valesti treenides võivad erinevad tervisehädad kummitama tulla oluliselt suurema tõenäosusega kui vääralt sporti tehes. Aga see selleks.
Füüsiliselt aktiivse eluviisi juures on oluline see, et liikumine pakuks sulle naudingut, oleks fun.
Muuhulgas eeldab see teatud spontaansust, sest kui üks liikumisvorm muutub sulle ühel hetkel tüütuks (no ja seda ju ikka juhtub), siis saad selle koheselt asendada teisega, mida oled teinud seni vähem või üldsegi mitte.
Minul isiklikult on üsna keeruline armastuse-vihkamise suhe ujumisega.
Nooruses käisin ujumistrennis (kaks korda päevas, suured koormused) ja sellest ajast peale on mul omalaadne psühhotrauma - ma võin regulaarset ujumist nautida järjest maksimaalselt paar-kolm kuud, ent siis tekib ühel päeval olukord, kus ma seisan basseini ääres ja lihtsalt ei suuda sisse hüpata. Siis on ainsaks võimaluseks ujumisest mõneks ajaks üldse loobuda ja asendada see näiteks rattasõiduga. Möödub nädal või kuu või kaks ja ujumisvastikus läheb üle. Kontrollitud. Töötab.
Trennitegemisel on sul kindel plaan ees ja sa pead sest hambad risti kinni hoidma... tänan väga, ei ole minu jaoks.
Teiseks on korraliku trennitegemisega kaasnevad koormused sellised, mis annavad üsna üheselt alust väita, et tegemist ei ole tervisespordiga.
Enamik inimesi teeks plaanipärast suure koormusega trenni tehes enesele enam kahju kui nad sest kasu saaksid, olen ses üsna veendunud. Võtke parem vabalt :-)
Väga oluliseks põhjuseks, miks ma eriti kellelegi sporditegemise asemel treenimist ei soovita, on motivatsiooniküsimus.
Tervisesportlane liigutab end, kuna ta tunneb sellest mõnu ja tajub, kuidas see ta tervisele head teeb ning ta naudib kaassportijate olemasolu ja tal on siiralt hea meel, kui ka nemad enese liigutamisest uue elukvaliteedi saavad- see on seda tüüpi füüsiline aktiivsus, mis muudab inimese paremaks (pisut samamoodi kui heade raamatute lugemine või toredate inimeste seltskonnas viibimine), teiste suhtes arvestavamaks, toetavamaks.
Trennitegemise puhul on lugu natuke teine - peamiseks motivaatoriks on soov teistele ära panna ja teha ning kui see ei õnnestu, siis järgnevad enesesüüdistused, deprekas ja vajadus süvaanalüüsida, mis küll seekord valesti läks.
Kui sporditegija läheb võistlema, siis võistleb ta ennekõike iseendaga - ta teab ja tunneb oma võimeid ning tema jaoks on saavutus see, kui võistlusrajal õnnestub end ületada ja anda endast maksimum. Kui sellega kaasneb ka hea koht ning aeg, on super, ent kui ka ei kaasne, pole samuti katki midagi, sest andsid endast rajal parima. Ja isegi siis, kui unustasid end jooksu ajal näiteks seisma, sest märkasid kena vaadet või jäid linnulaulu kuulama, ei ole sul hiljem põhjust juukseid katkuda, sest said ikkagi sündmusest positiivse emotsiooni.
Treenija läheb võistlema konkurentidega (mõnikord ajab ta neist mõeldes/rääkides/kirjutades segi sõnad "konkurent" ja "vaenlane", ent ei pane seda reeglina ise tähele) ja saab rahulduse sellest, kui ta nad selja taha jätab. Eriti suurt heameelt valmistab talle see, kui ära on tehtud mõnele tuntud inimesele või endisele sportlasele.
Lühidalt ja mõnevõrra utreeritult - sporditegija tunneb oma sõbra ja laiemalt kaasvõistlejate saavutuste üle rõõmu; trennitegija aga kadedust ning isegi mõningast pahameelt. Seose-põhjuse suunast rääkides on vast siiski tõenäolisem, et teatud tüüpi tegelased (kõrge testosteroonitase jms) kalduvad olema trennitegijad ja... Aga see on juba teine teema... Nii palju veel siinkohal siiski, et midagi väga sarnast on sellistes trennitegijates ning inimestes, kes halvastivarjatud uhkusenoodiga hääles kurdavad, et teevad nii palju tööd, et see viib nad varsti hauda ;-)
Ma ise tunnistan ilma igasuguse valehäbita, et teen sporti, mitte trenni, ja olen selle valiku teinud teadlikult ning ei kavatse seda olukorda muuta.
Aeg-ajalt on ka minu võistluseesmägid isikustatud - näiteks Rabajooksul tahaksin pähe teha Nõmme linnaosavanemale Rainer Vakrale (mis mul vist küll ei õnnestu, sest tal paistab olevat praegu hea jalg), ent ma tahan lihtsalt saada sellega vägiteoga kaasnevat Sportlandi kinkekaarti, mitte ei tunne Raineri alistamisest naudingut ja mõnu :-)
Teatud võistlusteks valmistudes tuleb minugi puhul paratamatult ajutiselt mängu ka treenimine (plaanipärane ja mõtestatud regulaarne teaduslikel alustel tegevus sportliku saavutusvõime sihipäraseks parandamiseks teatud tüüpi distantsidel) - näiteks kevadel kavatsen ma osaleda Kopenhaageni maratonil ja hakkan selleks varakult oma sportimiskavasid muutma selliselt, et sinna mahuksid sisse ka erinevat tüüpi pikemad jooksutrennid. Aga enamiku ajast olen ikka puhas sporditegija :-)
Tõsi küll, koormused on mul sellised, et enamike inimeste jaoks oleks need vist liiast (ma kirjutan ka sest vast lähiajal eraldi), ent minu organismi geenide avaldumise orkestratsioon on juba kord selline, et vajan regulaarselt suuri koormusi ja see teeb mind kuradima õnnelikuks.
Sedapsi siis... tehke siis ikka sporti ja jätke treenimine tippsportlaste pärusmaaks.

Pühapäeval Pääsküla Rabajooksule

2007-10-03T00:31:00.000-07:00

Sel pühapäeval toimub siis Tallinnas Pääskülas traditsiooniline 6,3-kilomeetrine Rabajooks.
Jooksule saab end eelregistreerida siin (eelregistreerimine lõpeb 5. oktoobril kell 23:59).
Ma ise lähen Rabajooksule esimest korda, ent üldiselt seda üritust ikka kiidetakse ja soovitatakse.
Põhistart on kell 11 ning kui sa oled end eelnevalt korralikult kiibistanud ja jätad Nõmme linnaosavanema Rainer Vakra selja taha, siis saad auhinnaks Sportlandi 250-kroonise kinkekaardi.
Vaatame, kui kiire jooksja see Nõmme linnaosavanem meil on... nii... 2006.a. läbis ta antud distantsi ajaga 25:38 ja 22. aprillil sel aastal ajaga 24:41... AGA ma saatsin Rainerile e-kirja ja ta kinnitas mulle vastuses, et tahaks seekord oma kevadist aega kindlasti parandada ja sihib aega 22 ja 23 minuti vahel... Väga raskeks läheb ta võitmine, seega...
Üks põnev jooks toimub pühapäeval veel - 13,6-kilomeetrine Paide-Türi Rahvajooks, ent kahes kohas ei saa paraku korraga olla (võib-olla Koshelev saab, sest tema jõuab vist küll igale Eestis toimuvale jooksuüritusele) ja sel aastal lähen ma rappa.

Jüri Jaansoni 2 silla jooks 2007

2007-09-30T09:56:00.001-07:00

Pärnu 2 silla jooksul käidud - resultaadiks on 62 koht ajaga 33.37,8 (tulemusi vaata siit).
Üldiselt olen rahul, kuigi soovitud liidrisärk jäi 23 sekundi kaugusele.
Julgen kinnitada, et oleks oma praeguse vormi juures liidrisärgi kätte saanud (selleks tulnuks mul joosta vähemalt samale kohale kui jooksis eelmisel aastal Jüri Jaanson, ehk siis 53.), ent tegin ühe suure vea - lõpetasin soojendusjooksu vaid kümmekond minutit enne starti ja sain seetõttu nii kehva stardikoha, et esimesed 2 kilomeetrit tuli eespol startinute selja taga tammuda või sörkida ning pidevalt kiirendades ja hoogu maha võttes kümnetest ja kümnetest jooksjatest mööda spurtida.
Ma arvan, et alustasin nii umbes kuuesajandalt või seitsmesajandalt stardikohalt (kokku läbisid distantsi rekordilised 1023 jooksjat) ja seega tuleb 62. kohale trügimist tegelikult suureks õnnestumiseks pidada, sest distantsi teisel poolel oli eesjooksjatest möödumine raja eripära tõttu samuti üsna pika aja vältel üsna problemaatiline.
Aga mis neist oleksitest ikka - tegelikult oli vahva jooks ja korraldus oli tasemel :-)
Kui ma järgmisel aastal just juhtumisi samal päeval Valmiera maratoni ei jookse (olen selle välja valinud kui ühe võimalikest sügismaratonidest Vilniuse maratoni ja SL Õhtulehe maratoni kõrval), siis tulen ja võtan selle liidrisärgi kindlasti ära.
Iseasi, millistel tingimustel järgmisel aastal 2 silla jooksu liidrisärki jagatakse, sest täna pooltõbisena startinud Jaanson lõpetas 751. kohal ajaga 50.16,6.

Klausil pikem jooksupuhkus ja minul nina tatine

2007-09-28T01:50:00.000-07:00

Käisin eile oma vanema lapse Klausiga Spordimeditsiini Sihtasutuses koormustesti tegemas ja arst soovitas tal kahe kuu jooksul võistlusjooksud vahele jätta ja piirduda kolme trenniga nädalas (need kolm trenni on tal Erki Noole kergejõustikukoolis, ent lisaks käis ta ka veel korra-paar nädalas ise jooksmas, ikka ca 3-4 kilomeetrit korraga pluss siis veel need jooksuvõistlused).
Miskit hullu lahti ei ole, ent arvatavasti alustas ta pärast suvepuhkust liiga ägedalt (trennid-võistlused-kool) ja see on ta organismi pisut liiga palju koormanud.
Kahe kuu pärast teeme uue uuringu ja siis on kindlasti kõik OK.
Klaus ise on muidugi väga kurb, sest tahtis koos minuga osaleda Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooksul (30. september ehk siis sel pühapäeval), Rabajooksul (7. oktoobril) ja Saaremaa 3 päeva jooksul, ent peab nüüd pealt vaatama, kuidas ta isa üksi end rajal hingetuks lidub :-)
Tegelikult on Klausil veel aega pikki trennijookse teha ja võistlustel osaleda küllalt ja ma olen endiselt üsna kindel, et juba paari aasta pärast näitab ta mulle lühematel distantsidel selga.
Mul endal on juba nädalajagu päevi üsna tugev nohu ja ka muidu kuidagi vedel olemine. Vist on miski viirus kallal. Kui tervis halvemaks ei lähe, tahaks siiski pühapäeval 53 parema hulka joosta ja Jüri Jaansoni nimelise liidrisärgi selga tõmmata ;-)
Ah jaa, kui siin juba Saaremaa 3 päeva jooksust juttu oli - jooksu veebilehele on ilmunud majutusettevõtete eripakkumised neile jooksusõpradele, kes Saaremaale kaugemalt sõidavad.

Nibukaitsmed - iga maratoonari unistus

2007-09-20T23:40:00.000-07:00

Maratonijooks on üks paganama ekstreemne ala ning enne maratonidistantsile asumist tuleb silmas pidada lugematut hulka pisiasju, sest vastasel juhul saab jooks olema kas üks tohutu kannatuste rada või jääb see üldse enne 42,195 kilomeetri märki pooleli.
Üheks pikamaajooksu eripäraks, millega algajad sageli ei arvesta, on asjaolu, et mitme tunni jooksul hõõrud sa oma keha üsna paljudest kohtadest tõsiselt katki, kui sa juba enne starti taoliste vigastuste ennetamiseks miskit ette ei võta.
Villid jalgadel ning hõõrdunud kaenlaalused ja jalgade siseküljed on kõige tüüpilisemad seda tüüpi probleemid, ent üheks kohaks, mis maratoni kestel sageli suisa veriseks kipuvad hõõrduma, on rinnanibud (vaata näiteks seda internetist leitud tundmatu jooksja fotot).
Üldiselt pole sugugi harvad juhused, kus pikamaajooksu finishisse jõudval jooksjal on särgil rinannibude piirkonnas suured verised latakad või siis on veri mööda särki ojana alla voolanud.
Jooksu ajal ja vahetult pärast seda on keha sedavõrd organismi poolt toodetavaid aktiivaineid täis, et sa ei pane taolisi vigastusi tähelegi, ent hiljem pidavat olema ikka väga valus särki seljas kanda (ja no kuidas sa lähed näiteks tööle palja ülakehaga).
Mul endal sellega augustis Helsingis maratoni joostes probleeme ei olnud, sest määrisin rinna paksult vaseliiniga kokku ja olin ka enne maratonidistantsile minekut kõik kodused jooksusärgid läbi testinud ning valisin neist sellise, mis kõige nibusõbralikumast materjalist ja suurusega.
Maratonil hõõrusin üldse märkimisväärselt ära vaid selle osa ninast, kuhu prillid toetavad, sest ei osanud seda kohta kaitsta.
Olen kuulnud, et mõned jooksjad katavad enne starti rinnanibud plaastriga kinni, ent pole veel kohanud ühtegi inimest, kes kinnitaks, et need on tal ka jooksu lõpuni küljes püsinud - isegi nn veekindlad plaastrid tulevad higise keha ja hõõruva särgi koosmõjul üsna kiiresti lahti.
Veriseks hõõrduvad rinnanibud on maratoonarite seas üsna levinud probleemiks ja on jooksjaid, kes ei ole saanud abi ühestki tavameetodist.
Sellistele hädalistele peaks sobima toode nimega NipGuards, mis kujutab enesest sisuliselt kergelt paigaldatavaid ja vähemalt tootja kinnitusel kindlalt paigal püsivaid nibukaitsmeid.
Veebilehel on kirjas andmed toote enese ja selle paigaldamise kohta ning ülistav kiidukõne selle kasutamisest abi saanud jooksjatelt.
Andmetest edasimüüjate kohta ilmneb, et NipGuards'i saab (10 või 100 paari kaupa) osta vaid USAs, Kanadas ja Suurbritannias , ent kui ikka häda väga suur, siis leiab jooksuhuviline vast võimaluse seda mingil moel ka siiamaile toimetada.
Vaat selline vahva leiutis, siis...

Miks ei võetud sügisjooksul netoaega

2007-09-19T23:28:00.000-07:00

Olen erinevate jooksusõpradega pärast hiljuti toimunud SEB Tallinna Sügisjooksu juttu ajades imestanud selle üle, miks ei võetud sügisjooksul netoaega.
Selgituseks - brutoaeg läheb käima stardipaugust, ent kuna sageli on võistlejaid sedavõrd palju, et stardijooneni jõudmine võib võtta minuteid, lisavad suurjooksude korraldajad sellele tavaliselt ka netoaja, mis käivitub hetkest, mil sportlane stardijoone läbib (see on siis n.ö. puhas jooksuaeg).
Ma ise jooksin 21,1 kilomeetrit ja minu jaoks see suuremaks probleemiks ei olnud (täpsemalt öeldes oli selle probleemi suurus 3-4 sekundit), sest võistlejaid ei olnud väga palju, ent 10 kilomeetri distantsile inimrivi tagaotsast suundujad pidid kuuldavasti küll stardijooneni jõudmist üsna pikalt ootama.
Nüüd komistasin netis surfates sügisjooksu foorumilehele, kus keegi jooksukorraldajatest kirjutas, et "sügisjooksudel on igal aastal olnud ametlikuks võistlusajaks brutoaeg ehk aeg läheb käima stardipaugust. Sel aastal oli samamoodi. Eelmisel aastal võtsime ka netoaja, et võistleja saaks teada oma jooksu reaalse aja, aga sel aastal ei olnud seda paraku võimalik võtta. Põhjuseks trammirööpad, mis segasid ajavõtusüsteemi. Vabandame võistlejate ees, sest kindlasti oleks hea teada ka oma netoaega, aga trammirööpaid eemaldada ei olnud võimalik".
Ja-jah, seda võiks nüüd järgmisel aastal arvesse võtta ja need trammiröööpad sealt kesklinnast varakult üles kiskuda :-)
Aga seda tahaks nüüd veelkord toonitada, et sügisjooks oli superüritus ja korraldajad tegid superhead tööd.

Soovitusi algajale jooksjale

2007-09-19T00:48:00.000-07:00

Teadupärast on iga algus raske ja seetõttu kuluvad asjatundjate soovitused algajale jooksjale või alles jooksmisega alustada plaanivale inimesele marjaks ära.
Veebilehel completerunning.com on kirjas 100 soovitust algajale jooksjale ning valdav enamus neist on tõepoolest sellised, millesse tõsiselt suhtuda tasub. Lisaks on samal lehel välja toodud algajatele jooksjatele kõige sagedamini peavalu valmistavad küsimused ja asjatundja vastused neile.
Runners's Worldi jooksuga esmatutvust tegevatele inimestele mõeldud veebileht asub siin ning siin vastab jooksjate küsimustele jooksuspets Jeff Galloway... Lisaks on tänuväärne (ja sageli pisut naljakas) lugemismaterjal ajakirja lugejate poolt saadetud nipid selle kohta, kuidas nad end motiveerivad.
Ma ise, kes ma olen ju samuti algaja jooksja, kuna alustasin regulaarset jooksutrenni alles sel kevadel, olen viimasel ajal mõtisklenud selle üle, kas joostes peaks esmalt maad puudutama jala varvaste-, kesk- või kannaosa.... See küsimus võib tunduda naljakas, ent päris paljud jooksjad peavad seda väga oluliseks teemaks (vt näiteks seda ja seda jooksuõpetust) nii kiiruse kui ka vigastuste ennetamise seisukohast... Näiteks Galloway leiab aga, et iga jooksja peaks jääma oma individuaalse stiili juurde.
Ah jaa - siin on spetsiaalsed jooksusoovitused ka lastele ja siin vastavad eksperdid maratonijooksuga seotud küsimustele.

Järgmine jooksupeatus - kahe silla jooks

2007-09-17T00:58:00.000-07:00

Nüüd teeme Klausiga võistlemises väikese pausi ja stardime alles 30. septembril Pärnus toimuval Jüri Jaansoni kahe silla jooksul.
Põnevaks muudab jooksu see, et esimesed 100 lõpetajat saavad spetsiaalse jooksusärgi ning Jüri Jaansoni 2006. aasta võistluse kohta edastavatele antakse "liidrisärk".
Kui sel aastal joostakse sama tempoga kui möödunud aastal, siis ei tohiks 100 esimese hulka saamine probleem olla (100. aeg oli 2006. aastal 35:32.2) ning kui vorm ikka püsib, siis on üsna head shansid ka liidrisärki püüda (Jaansoni paremuselt 53. aeg eelmisel aastal oli 33:34.2).
Klausi jaoks on 8,5-kilomeetrine kahe silla jooks muidugi suur väljakutse, sest see saab tal olema üldse alles kolmas rahvajooks ja eelmiste jooksude distantsid olid vastavalt 5,2km ja 6,2km.

XXII Porkuni jooks - tehtud!

2007-09-15T08:02:00.000-07:00

Läbisime täna Klausiga (mu vanem laps) Porkuni jooksu 6.2-kilomeetrise distantsi.
Mina sain esialgu veel mitteametlikuks ajaks 23:01 (üldiselt olen sellega enam-vähem rahul, sest ei teinud enne seda võistlust trennipausi ja eile oli mul kaks rasket treeningut, mis olid jalgades veel üsna hästi tunda) ja Klaus jooksis 32 minuti kanti (tubli aeg, kui võtta arvesse, et võistlustel pole ta nii pikka distantsi enne läbinud).

Tore jooks oli ja järgmisel aastal võtame selle kindlasti taas kavva.
Jooksu pani loomulikult kinni Vjatsheslav Koshelev, kes osaleb vist kõigil Eestis korraldatavatel jooksuvõistlustel ja kelle võime terve aasta läbi tippvormis püsida tekitab isiklikult minus sügavat austust.

Täna oli meie perel üldse spordipäev, sest arusaadavatel põhjustel praegu jooksurajale mitte kippuv Taimi oli meie taustajõuks Porkunis ja mu noorem laps Frederik mängis Kalevi jalgpallimeeskonna koosseisus sõpruskohtumises 2:0 üle FC OSK.
Tänast Porkuni jooksu jäi muuhulgas meenutama see seik, et (kuna tegemist oli arvult 22. jooksuga), sai 22. kohale jooksnu eriauhinna. Mina olin aga 21 :-)

Sellel alumisel pildil on aga Klaus pärast jooksu lõppu.
Ei käinud kutt seal rajal niisama nalja tegemas :-)

34. Saaremaa kolme päeva jooks

2007-09-12T04:59:00.000-07:00

Registreerisin ennast ja Klausi (oma vanema lapse) 19.-21. oktoobril toimuvale Saaremaa kolme päeva jooksule.
Mina võtan osa põhijooksust (kolme päeva peale kokku läbitakse maratonidistants) ja Klaus osaleb noortejooksul.
Tänase seisuga jooksuks registreerunute nimekirja leiab siit.
Ma pole varem sel jooksul osalenud, ent olen selle kohta palju head kuulnud ja omamoodi on päris vahva jooksuhooaeg kolmepäevase maratoniga oktoobri lõpus Saaremaal kokku võtta.
Sõber Margus kaalub kah hetkel osalemist ja kui ta otsustab kaasa teha (ja tõenäoliselt ikka otsustab), siis võiks kellegi veel kampa võtta ja võistkonna moodustada. On soovijaid?

poolmaraton 0 : mina 1

2007-09-11T03:27:00.000-07:00

Spordiportaal.ee lehelt leidsin ülaloleva pildi (suur tänu TriinN'ile, kes selle teinud on), mille sealne rahvas mul lahkesti siinkohal välja panna lubas.
Sellist fotot on vahva pärast jooksu avastada, sest kui sa suudad selle ajaliselt ja kohaliselt ära positsioneerida, siis ärkab ellu hea ports jooksuga seotud emotsioone ja mälestusi.
Antud foto on tehtud umbes 1km enne SEB Tallinna Sügisjooksu 21,1km distantsi lõppu, tõusu peal... kogu keha on valu täis, õhku pole ja meetrid kuluvad neetult aeglaselt...
Sel hetkel üritasin kindla peale ära joosta selle võistleja eest, kes veel taamal paistab ja arutasin, kas saan enne lõppu kätte kaks kutti, kes ca 20 meetrit minust eespool jooksid. Sain nad kätte küll ja läksin isegi mööda, ent lõpuspurdis näitas üks neist mulle taas selga.
Taolised fotod on ka ses mõttes vahvad, et kõik, mis tunned ja oled, on kenasti ja varjamatult näkku kirjutatud :-)
Ah jaa, spordiportaal.ee on selline tore leht, et kui sa oled osalenud tuntumatel rahvajooksudel või muud tüüpi võistlustel, siis tasub sul sinna sisse lüüa oma nimi - leiad hea hulga huvitavat infot.

BodyPump nr 63 - tublisti üle keskmise

2007-09-10T03:28:00.000-07:00

Tegin täna esimest korda BodyPumpi (tegemist on LesMillsi fitness-programmide hulka kuuluva lihasvastupidavustreeninguga, mille puhul tehakse kõikjal maailmas kolme kuu vältel samu harjutusi) arvult 63. kava ja üldiselt on muljed head.
Kogu kava on tavalisest tempokam ja kiirem, mistõttu saad hea koormuse ja pulss on enamike harjutuste ajal kõrgem kui tavaliselt.
Ei saa öelda, et kava oleks tervikuna keskmisest raskem või kergem, ent näiteks biitsepsiharjutus on küll koormavam (see on muidugi tingitud ka tõigast, et 62. kava sama harjutus oli väga mämla).
LesMillsi kodulehel kirjutatakse biitsepsiharjutusest järgmist - check out the mid-range partial curls in the biceps. These work the muscles at the maximum loading point to create a massive burn :-)
Kui iriseda tahaks, siis tooks esile selle, et kavakoostajad võiksid kõhulihase osa planeerides tagasi pöörduda tavaliste seliliasendist istessetõusude juurde, sest taaskord on nad välja mõelnud ühe uue kahtlase viisi kõhulihaste treenimiseks (eks sa ise näed, mis see on, ent näiteks PlanetSpordis on antud harjutuse korrektne sooritamine ketaste eripära tõttu pehmelt öeldes keeruline).
Etteaste-kükid tuleb kava kohaselt seekord sooritada ühte ketast külje peal käes hoides, mis ei pruugi aga olla sugugi paha, sest nii hakkavad keha tasakaalu hoides tööle ka need lihased, mis tavaliselt antud harjutuse ajal puhkavad.
Üldiselt tundub 63. kava nii pärast ühte tutvust olevat tublisti üle keskmise :-)

SEB Tallinna Sügisjooks - tore võistlus ja hea tulemus

2007-09-09T05:10:00.000-07:00

SEB Tallinna Sügisjooksu 21,1-kilomeetrine distants sai edukalt läbitud - ajaks oli mu enese käekella järgi 1:27.26 (ametlikke aegu pole veel väljas) ning enesetunne on praegu, natuke vähem kui 3 tundi pärast jooksu, väga hea (no väsinud olen, muidugi, ent see on ju normaalne).
Kõige rohkem kartsin jooksu eel, et pärast augustikuist Helsingi maratoni probleeme valmistanud parem labajalg hakkab valu tegema, ent nii jooksu ajal kui ka praegu oli/on kõik OK.
Suutsin kinni pidada ka plaanist alustada aeglasema tempoga. Iseenesest polnudki see väga raske, sest startisin viimasest grupist ja ei polekski saanud esimese kilomeetri-kaks eriti kiiresti joosta, kuna muid lidujaid oli palju ees.
Ajaga olen rahul, sest tegin uue isikliku rekordi ja parandasin oma senist tipptulemust enam kui minuti võrra.
Feeling oli võistlusel hea, sest kohal oli väga palju jooksusõpru ja seltsis on alati segasem. Selline mõnus-sõbralik-lahe tunne oli ja hea oli joosta.
Korraldatud oli üritus väga hästi ja jooksuilm oli ka ideaalilähedane :-)
Järgmisel nädalavahetusel lähen Klausiga XXII Porkuni (laupäeval 15.09, 6,2km, start kell 12) jooksule. Rääkisin reedel telefoni vahendusel jooksu korraldaja Toomas Uudebergiga ja ta kinnitas, et üritus toimub ja kõik jooksjad on väga oodatud. Porkuni jooksu alternatiiviks on pühapäevane Rakvere Rahvajooks (10km), ent ma tahan, et Klaus ka võistluskilomeetreid koguks, mistõttu läheme vast ikka Porkunisse.

Tallinna Sügisjooksu eel

2007-09-05T03:36:00.000-07:00

Sel pühapäeval, 9. septembril, toimub Tallinnas siis SEB Tallinna Sügisjooks, võimalikud distantsid 21km ja 10km.. 10km võib ka kepikõndides läbida.
Soovitan kindlasti osa võtta, sest korraldus on hea ja kuna jooksjaid on palju, siis on ka pikemal distantsil osaledes suur tõenäosus, et ei pea sugugi mitte üksi lippama, vaid keegi hingab ikka kuklasse/kõrval ka ja ka ees paistab inimesi, keda püüda.
Lisaks puhta jooksurõõmu ootusele (mis on muidugi peamine põhjus, miks taolistel üritustel osaletakse) on hea teada, et rongiga sügisjooksule tulles ei pea piletit ostma, jooksu läbinud saavad tasuta piletid Helsingisse ja sponsorid pakuvad ka igasugu muid hüvesid.
Stardimaterjal tasub iga päev 10-19 Vabaduse väljakul asuvas parklas (Wiiralti kohviku vastas) paiknevast võistluskeskusest ära tuua juba praegu (isikut tõendav dokument võta kaasa!), sest siis pole vaja võistluspäeval järjekorras seista. Ma ise tõin numbri ja kiibi ära eile pärast tööd.
Osalen seekord 21km distantsil ja üldiselt lähen jooksule vastu hea tundega - jalad on augustikuisest maratonist puhanud ja juba mõnda aega pole tunda andnud ka pärast maratoni probleeme põhjustanud valu paremas labajalas, mistõttu olen saanud viimase nädala jooksul suhteliselt normaalselt trenni teha (minu mõistes on see siis 2-3 korda nädalas jooksu ja hulganisti muud kehaaktiivsust (ratas, BodyPump, bosu jne).
Eesmärgiks olen seadnud aja alla 1:30ne, ent selle mööndusega, et kui jalg hakkab haiget tegema, siis ma rängema vigastusega ei riski ja sörgin distantsi läbi või astun üldse kõrvale. Aga praegu paistab õnneks küll, et saab normaalselt joosta.
Ah jaa... Seda mõtlesin ka, et kuna ma kipun alati (olenemata distantsist) liiga kiiresti alustama, siis üritan seekord teha enese jaoks pretsedenditult rahuliku alguse. Praegu on seda muidugi hea lubada :-)
Registreeri siis ennast ära, eks ole?

Sügisesed jooksuplaanid

2007-08-28T01:24:00.000-07:00

Olen pärast 18. augustil toimunud Helsingi linnamaratoni jooksmises väikest vahet pidanud ja selle põhjuseks pole mitte jooksutüdimus, vaid asjaolu, et mul lööb joostes endiselt valu paremasse labajalga (valu on kanna ja varvaste vahele paremal pool tallas ning külje peale).
Midagi hullu ei ole, ent kui jalale tavalisest enam koormust anda, siis annab üsna kõvasti tunda.
Seetõttu polegi vahepeal joosta saanud, kui üks 3-kilomeetrine sörkimine välja arvata.
Jalg on siiski pidevalt paremaks läinud ja praegu tundub, et neljapäeval või reedel võiks juba üht sellist mõõduka tempoga läbitavat 10 kilomeetrit proovida.
Sel laupäeval, 1. septembril on 15-kilomeetrine Nõmme-Harku metsajooks, millest ma hea meelega osa võtaksin, ent praeguse seisuga ei julge ma küll riskima minna. Kahju :-(
Algaval sügisel on kaks jooksu, millest ma kindlasti osa tahan võtta - 9. septembril toimuv SEB Tallinna sügisjooks (registreerisin end seal 21 kilomeetri distantsile) ja 19.-21. oktoobril aset leidev Saaremaa kolme päeva jooks (kolme päevaga läbitakse maratonidistants).
Veel on mulle silma jäänud Rakvere Rahvajooks (11km, 16.09), Alu suurjooks (5,1, 21.09), ümber Maardu järve jooks (9km, 29.09), Tallinna Pääsküla rabajooks (6,3km, 07.10), Paide-Türi rahvajooks (13,6km, 7.10) ja Reinpalu sügisjooks (7km, 03.11)... Eks ma nopin neist kah paar tükki välja, ma arvan.
Kui keegi on mõnel neist jooksudest osalenud, siis oleksin diagnoosi eest tänulik.
Seniks aga üritan jalga hoida ja loodan, et saan varsti jälle jooksma hakata.

Kuidas ma Helsingi linnamaratoni läbi jooksin

2007-08-18T20:19:00.000-07:00

Nüüd siis, nagu öösel lubatud, pikemalt sellest, kuidas möödus mu elu esimene maraton.
Helsingisse jõudsin kenasti, kuigi väga vara, sest tulime koos naisega (kes oli kogu ettevõtmise ajal mulle asendamatuks taustajõuks) SuperSeaCati esimese, Tallinnast 7.40 väljuva reisiga.
Tagantjärele mõeldes oleks võinud hommikul kauem magada, ent kuna varem polnud välismaal jooksmas käinud, võtsime igaks juhuks varuga.
Numbrite kättejagamine oli Helsingi olümpiastaadionil korraldatud väga asjatundlikult ja see sujus probleemideta.

Üldse peab kinnitama, et soomlased said maratoni korraldamisega suurepäraselt hakkama ja ainsaks kitsaskohaks oli käimlate nappus (üks-kaks keskmise pikkusega rida siniseid tualetikesi oleks asja kenasti korda ajanud).
Kuna kõik toimingud said tehtud arvatust kiiremini, oli mul mitu tundi aega rahulikult kõht täis süüa, natuke muru peal magada ja muid tähtsaid jooksueelseid toimetusi teha.
Muuhulgas pöörasin suurt tähelepanu enese põhjalikule vaseliinitamisele.
Pikamaajooksudega mitte kokku puutunud inimesele võib selle hädavajadus olla esmapilgul arusaamatu, ent end kokku määrimata rajale minek ei ole tõepoolest üldsegi mitte tark mõte.
Probleem on selles, et maraton on väga pikk distants ja kui selle käigus hakkab miski koht hõõruma, siis reeglina ainult punase vorbiga ei pääse.
Ka Helsingis oli näha meesterahvaid, kelle rinnanibudest jooksis maratoni lõpus sirinal verd ja usutavalt ootasid väga paljusid pärast jooksu ees väga ebameeldivad üllatused veriste-siniste hõõrdekohtade näol kõige ebamugavamates kehapiirkondades.
Ma ise panin kerele nii palju vaseliini (määrisin kokku kõik strateegiliselt tähtsad kohad ja mõned kohad veel), et ainsaks ärahõõrdunud piirkonnaks oli see ninaosa, kuhu prillid toetuvad (järgmine kord võõpan ka nina üle).
Maratoni puhul on omamoodi kõige ebameeldivamaks viimane tund-paar enne starti - aeg venib jubedalt...
Nagu ikka, alustasin ma jooksu liiga kiiresti. Esimesed 5 kilomeetrit põrutasin suisa supertempoga.
Kui natuke pärast 5 kilomeetri vaheajapunkti raja ääres ametlikku ajamõõdukella nägin, siis ehmatasin jubedalt ära, sest olin enesele enne starti sisestanud, et alustada tuleb kindlasti aeglaselt.
Ja mis ma nüüd ikka oma rumalust varjama hakkan - ega ma kohe tempot alla ei lasknud.
Jooksin veel hea hooga paari kilomeetri vältel paljudest nagu postist mööda ja lasin jala sirgemaks alles siis, kui esimesed väsimuse tundemärgid ilmnema hakkasid.
Liiga kiire stardi tõttu juhtus minuga juba ca 13 kilomeetril see, mis kogenud maratoonareid alles 30-35 kilomeetri paiku ähvardab - täiesti ootamatult sai jaks otsa ja edasi tuli end jooksma sundida juba aina enam vaid tahtejõu abiga.
Esimesed jalakrambid sain umbes 25 kilomeetril ja see oli kindlasti üks kogu võistluse kõige raskemaid hetki.
Kui sa pole ise midagi sellist üle elanud, siis on seda tunnetetulva väga raske kirjeldada - vaim on valmis, motivatsioon on kõrgustes, ent aina selgemalt tajud, et pidevalt krambitavad jalad lihtsalt ei kuula enam sõna.
See on nii õudne jõuetuse tunne, et ma nutsin umbes kilomeetri jooksul. Jooksin ja nutsin ja ootasin, millal jalad lõplikult üles ütlevad.
Ühel hetkel tundus, et enam ei saagi joosta. Nii kuradi valus oli lihtsalt.
Just siis pressis minust mööda üks silma järgi meeter kuuekümnene õllekõhuga vanapapi ja veidral kombel andis just see mulle lisatõuke jooksu jätkata :-)
Krambid vaevasid jalgu kuni päris lõpuni, ent ses osas oli kõige raskem vahemik 25-30 kilomeetrit... ei oska arvata, kas organism leidis siiski mingeid varjatud tagavarasid või harjus keha lihtsalt valuga ära...
Mäletan, et minust kihutasid mööda kõik need jooksjad, kellele ma olin maratoni alguses selga näidanud. Ja veel väga paljud jooksjad, kes olid osanud jõuvarusid oluliselt paremini jagada.
Alguses see häiris veel mõnevõrra, muidugi, ent ühel hetkel olid sellised pisiasjad juba täiesti ükskõik, sest keskendusin ainult sellele, et finishisse jõuda.
Aeg ja koht ei huvitanud enam üldse.
Mäletan, et kusagil 33 kilomeetril mõtlesin (no ma ei tea, kas see on õige sõna, sest väsimus oli selleks ajaks nii suur, et tajusin kõike juba läbi udu ja mõtted tilkusid suhteliselt omasoodu ja väga laisalt), et küll üks kutt jookseb ikka mu ees aeglaselt ja naljakalt - vaevu-vaevu tõstab ühte jalga teise ette ja jalad on tal millegipärast peaaegu sirged... Ma arvan, et mul võttis aega mitusada meetrit mõistmaks, et tegelikult liigun ma ise samasuguse tempo ja arvatavasti ka stiiliga, sest vastasel juhul ei saaks ma teda juba mitu kilomeetrit jälgida :-)
Kogu sellele tohutule väsimusele vaatamata oli feeling jooksurajal hea, sest inimesi oli raja ääres ergutamas väga palju ja kaasa karjuti kõigile.
See ergutamine aitas tegelikult päris tublisti, kui ma nüüd asjale tagasi mõtlen.
Mõned pered olid toonud raja kõrvale lauad-toolid, jõid veini ja sõid salatit ja ergutasid möödakihutavaid jooksjaid... Paljud pered olid oma jooksurajal libavate isside-emmede tarbeks plakateid valmistanud... See kõik oli tõesti väga armas.
Umbes 35. kilomeetril tuli esialgne veendumus, et jõuan vist siiski finishisse ja kui siis 40. kilomeetri paiku olümpiastaadioni torn paistma hakkas, siis hakkasid jalad täiesti ootamatult kiiremini liikuma.
Staadionil tervitas finisheerijaid terve tribüünitäis inimesi ja see oli tõepoolest supertunne.
Finishisirgel voolasid mul mööda põski jälle pisarad - peamiselt rõõmust, et kõik lõpuks ometi läbi sai. Ja uhkusest, et ma selle katsumuse ikkagi läbi tegin.
Kui läbi mu jalad ikka tegelikult on, seda mõistsin lõplikult alles pärast finisheerimist - iga sammu astumiseks tuli ropult pingutada ja aeg-ajalt oli nii valus, et pilt hakkas eest ära minema.
Kogu jõud oli rajale jäänud, 99,9%, töötasin varuaku viimase tuhandiku peal...
Tohutult tahtsin pikali visata, ent just minu ees tassisid meedikud kanderaamil ühte võistlejat ära ja ma tajusin, et kui ma nüüd kukun, siis tuleb mind ka samamoodi ära viia.
Kuidagimoodi sain staadionilt välja ja siis kadus jõud ühel hetkel jalgadest ära - see viimane tuhandik sai tühjaks.
Kukkusin murule selili pikali, tegin jubedat nägu (mu kõrval istus üks soomlanna, kes oleks vist tahtnut aidata, ent ma tegin nii koledaid grimasse, et ta ehmatas ja läks minema) ja sõin jäätist, mis mulle oli pärast lõpetamist pihku pistetud.
Kui jäätis söödud sai, siis üritasin end püsti ajada, ent kuidagi ei saanud, sest nii kui istuli tõusin, lõi jalga tugeva krambi ja ma kukkusin jälle selili tagasi.
Pärast mitut asjatut püstitõusmiskatset muutsin taktikat - pöörasin end kõhuli, ajasin end aeglaselt neljakäpukile ja sain siis nii viimaks püsti.
Praegu tundub see kõik muidugi naljakas, ent, usu mind, sel hetkel ma asja koomilist külge ei näinud.
Teekond staadionilt kohta, kus ma oma naisega kokku pidin saama, oli samuti üksainus suur ja pidev piin aga ma jõudsin siiski viimaks läbi häda kohale.
Sel hetkel (ja hiljem veelgi enam) oli juba kogu olümpiastaadioni ümbrus täis kangetel jalgadel taaruvaid, näost halle ja igal sammul grimassitavaid inimesi - kui sinna kanti sattus mõni soomlane, kes maratonijooksust kuulnud ei olnud, siis võis talle küll tunduda, et nüüd on vist viimnepäev käes ja kõik zombiestunud surnud on end surnuaedades maast välja kaevanud :-)
Mida siis kokkuvõtteks kirjutada...
Esimene maraton oli konkurentsitult mu elu kõige rängem ettevõtmine, ent ma olen väga õnnelik, et ma selle väljakutse vastu võtsin.
Aeg 3:39,20 oli mu enesetapjalikku algust ja olematut maratonikogemust arvesse võttes superhea, ent olen kindel, et suudan seda järgmiste maratonide ajal parandada.
Jah, ma olen täiesti veendunud, et lähen taas maratonirajale, sest kuigi see jooks on peaaegu et ebainimlikult raske, pole miski seni elus kogetu ligilähedaseltki sama võimas, kui tunne pärast 42,195 kilomeetri läbimist.
Super. Lihtsalt super.

:-)

Elu esimene maraton joostud

2007-08-18T14:24:00.000-07:00

Elu esimene täispikk maraton sai täna joostud.
3:39,20 on pisut parem aeg kui lootsin ja kõiki asjaolusid arvesse võttes (neist kirjutan hiljem) superaeg.
Nii et olen väga rahul.
Aga muidugi surmväsinud.
Seetõttu ei hakka praegu pikemalt kirjutama, vaid teen seda siis, kui olen välja puhanud.
Aga ma olen praegu endaga ikka väga rahul küll :-)

Loetud päevad Helsingi maratonini

2007-08-13T07:01:00.000-07:00

Tuleval laupäeval, 18. augustil, on mul siis plaanis joosta Helsingis läbi elu esimene täispikk maraton.
Viimase nädala veetsin Lätis-Saaremaal telkimisreisil ja seega on trennitegemisega nii nagu parasjagu on - käisin küll oma 11-aastase lapse Klausiga hommikuti sörkimas, ent täisväärt jooksutrenni mõõtu see muidugi välja ei anna.
Palju hullem on see, et olen kusagilt kaasa saanud üsna ebameeldiva kõhuviiruse. Loodetavasti läheb iiveldus ja muud sedasorti tõbedega kaasnevad vaevused kiiresti üle.
Laupäeval jooksin Kuldigas 5,27 kilomeetrit ja peab ütlema, et kuigi mõnevõrra on vorm langenud (olin "kolmas naine" ehk siis kaks lätlannat tegid mul selja prügiseks), ei ole olukord veel sugugi hull s.o. maratoni läbimine viisaka ajaga on endiselt reaalne.
Minu jaoks selgelt liiga lühike distants 5,27 km (no ei suuda ma kohe esimestest meetritest nii kiiresti jooksma hakata kui vaja ja kui suudan, siis tõmban enesel esimesel kilomeetril hinge kinni) oli Kuldigas n.ö. rahvajooksudistants ja tegelikult käis rebimine poolmaratonis (Läti meistrivõistlused). 21 kilomeetrit ma arusaadavatel põhjustel siiski jooksma ei läinud.
Jooksuolud olid muidugi kohutavad, sest sooja oli üle 30 kraadi, päike praadis armutult ja tuult ei olnud eriti majade vahel üldse.
20:40,4 oleks tavaolukorras aeg, mis mulle 5,27 kilomeetrise distantsi puhul tõsist pettumust valmistaks, ent antud oludes oli see enam-vähem OK.
Kuldigas oli meie pere päevakangelaseks tegelikult hoopis Klaus, kes osales nii pikal jooksuvõistlusel esmakordselt ja lidus mainitud ülirasketes tingimustes distantsi läbi kiiremini kui nii mõnigi täisjõus meesterahvas. 26:48,8 on esimeselt ja nii rasketes tingimustes tehtud võistluselt selline aeg, mille üle võib uhkust tunda.
Klaus on sarnaselt minule kehaehituselt pikamaajooksjaks kui loodud ja tal on oma noorele eale mitteomane võime pikka aega kõrget tempot taluda (mu noorem laps Frederik on selgelt sprinteritüüpi ja käib ka sobivalt jalgpallitrennis). Loodetavasti suudan Klausi motiveerida regulaarselt jooksutrenni tegema. Kui jah, siis jookseb ta mu lühematel distantsidel arvatavasti juba loetud aastate pärast üle. Pikematel jooksudel loodan veel vähemalt 5-6 aastat noorele sägale pähe teha :-)
Sissekande kohal oleval pildil oleme Klausiga pärast põrgukuumuses joostud 5,27 kilomeetri lõpetamist. Olin ise sama toss nagu temagi, ent lõpetasin lihtsalt pisut varem ja olin jõudnud end fotografeerimise ajaks pisut välja puhata.

Jalad pärast poolmaratoni

2007-07-31T23:43:00.001-07:00

Pole pärast laupäevast Keila poolmaratoni oma jalgu korralikult liikuma saanud.
Võistluse ajal ja kohe pärast võistlust oli kõik OK aga nüüd annab ikka pidevalt siit-sealt tunda.
Lindi peal joostes esineb hetki, kus jalgade liikumasaamiseks tuleb end tõsiselt ületada (tavaliselt aitab siis kiiruse tõstmine - mingisugune lisakäik lükatakse sisse ja probleem kaob).
Tõenäoliselt oleksin pidanud pärast võistlust jalgadele pikemalt puhkust andma.
Pühapäevase päeva küll hoidusin sporditegemisest, ent esmaspäeva hommikul tegin tugeva spinni ja pärast tööd jooksin lindil tunnikese keskmise tempoga.
Eile tegin vahelduse mõttes BodyPumpi (huvitaval kombel oli kükke ja ette/tahaasteid teha suhteliselt valutu ja kõige rohkem tekitas jalgadele piina seljalihase harjutuse see osa, kus tuleb end, kang käes, aeglaselt põlvede poole kallutada) ja täna hommikul käisin jälle saalis jooksulindil sibamas (suhteliselt rahulik jooks - tunni ajaga ca 10 kilomeetrit).
Mõnes mõtes olen jalgadele valu andes ka sundseisus, sest 2 nädalat enne Helsingi maratoni olen telkimisreisil ja korralikult trenni teha ei saa.
Samas on ka positiivset - ca 2 nädala eest hakkas parem põlv joostes pisut tunda andma, nii et mõtlesin koguni vahepeal, et jätan Keila jooksu igaks juhuks vahele. Nüüd aga pole põlv juba mõnda aega kordagi tunda andnud.
Millest järeldus - põlvevalu ravib kõige paremini korraliku tempoga joostud 21 kilomeetrit :-)

Käes on jooksuaeg :-)

2007-07-31T02:14:00.000-07:00

Jah, praegu on mul tõepoolest jooksuaeg.
Eks ikka ses mõttes, et osalen päris palju erinevatel jooksuvõistlustel ja 18. augustil kavatsen läbi joosta oma elu esimese maratoni.
Pean tunnistama, et jooksmine hakkas mulle meeldima alles alates käesoleva aasta 1. maist, mil ma osalesin sõber Marguse pealekäimisel jooksul ümber Viljandi järve.
Ma olen ikka sporti kogu elu teinud (ujunud, rattaga sõitnud, spordiklubis rühmatreeningutel möllanud), ent jooksnud trenni või võistlemise mõttes polnud ma varem üldsegi mitte. Noh, lapsepõlves ehk viimati, kui täpsem olla.
Mõtlesin, et lähen sörgin selle ümber Viljandi järve jooksu läbi, saan uue kogemuse ja aitab siis küll sest jooksmisest.
Ootamatul kombel hakkas aga jooksmine mulle alates sest päevast tohutult meeldima ja nüüd teen juba mõnevõrra ka jooksutrenni (2-3 korda nädalas lippan kuni 10 kilomeetrit korraga, peamiselt spordiklubis lindil) ja osalen erinevatel võistlustel.
Pärast ümber Viljandi järve jooksu võtsin osa Viimsi jooksust, Maijooksust, Mahtra jooksust, Emumäe jooksust (oli see vast vahva ülesmäkke lippamine, enesel surm väsimusest silme ees), Raasiku rahvajooksust, ümber Pühajärve jooksust ja möödunud nädalavahetusel läbisin elus esimest korda ka poolmaratoni (sain aja alla 1:30ne, mis oli positiivne üllatus).
Tulemused on stabiilselt paranenud ja nüüd on vast saavutatud selline tubli rahvasportlase tase.
Eks see minu juhtum näitab kujukalt, et sa saad päris korralikult joosta ka juhul, kui ei ole selle distsipliiniga kunagi tegelenud, ent üldine füüsiline vorm on hea.
18. augustil on siis ees reis Helsingisse, kus läbin elu esimese maratoni.
Kavatsen võtta väga rahulikult, sest esiteks on maraton minu jaoks ikkagi esimene ja teiseks on Helsingi maraton kuuldavasti üsna raske (tõuse ja langusi on keskmisest enam).
Peamine on siis ikkagi see 42 kilomeetrit kopikatega läbi joosta.
Enne Helsingit ei olegi kavas võistelda... Ah siiski, 11. augustil on Kuldigas poolmaraton. Muidugi ei hakka ma nädal enne täispikka maratoni poolmaratoni jooksma (võiks ju läbi sörkida, ent keda ma petan - kui jooksjaid on suurem hulk, siis läheb niikuinii rabelemiseks), vaid osalen selle raames korraldataval rahvajooksul pikkusega 5,27 kilomeetrit. See peaks olema paras maa, millega jalad soojaks saab ja neile ikkagi veel viga ei tee.
Ülemisel fotol olen ma, muide, pärast Pühajärve jooksu lõpetamist. Kurat võtaks seda Lõuna-Eesti maastikku :-)

Alustan spordiblogimist

2007-07-31T02:09:00.000-07:00

Otsustasin luua blogi, kus ma kirjutan oma sporditegemistest.
Loodetavasti on sest teistele rahvasportlastele abi ning (mis seal salata) eks eneselgi ole tõenäoliselt tulevikus vahva oma kunagisi tegemisi üle kedrata.
Lisaks aitab avaliku spordiblogi pidamine mul ennast motiveerida.
Kommentaaride üle on mul, muide, väga hea meel :-)