Maratonijooks on üks paganama ekstreemne ala ning enne maratonidistantsile asumist tuleb silmas pidada lugematut hulka pisiasju, sest vastasel juhul saab jooks olema kas üks tohutu kannatuste rada või jääb see üldse enne 42,195 kilomeetri märki pooleli.Üheks pikamaajooksu eripäraks, millega algajad sageli ei arvesta, on asjaolu, et mitme tunni jooksul hõõrud sa oma keha üsna paljudest kohtadest tõsiselt katki, kui sa juba enne starti taoliste vigastuste ennetamiseks miskit ette ei võta.
Villid jalgadel ning hõõrdunud kaenlaalused ja jalgade siseküljed on kõige tüüpilisemad seda tüüpi probleemid, ent üheks kohaks, mis maratoni kestel sageli suisa veriseks kipuvad
hõõrduma, on rinnanibud (vaata näiteks seda internetist leitud tundmatu jooksja fotot).Üldiselt pole sugugi harvad juhused, kus pikamaajooksu finishisse jõudval jooksjal on särgil rinannibude piirkonnas suured verised latakad või siis on veri mööda särki ojana alla voolanud.
Jooksu ajal ja vahetult pärast seda on keha sedavõrd organismi poolt toodetavaid aktiivaineid täis, et sa ei pane taolisi vigastusi tähelegi, ent hiljem pidavat olema ikka väga valus särki seljas kanda (ja no kuidas sa lähed näiteks tööle palja ülakehaga).
Mul endal sellega augustis Helsingis maratoni joostes probleeme ei olnud, sest määrisin rinna paksult vaseliiniga kokku ja olin ka enne maratonidistantsile minekut kõik kodused jooksusärgid läbi testinud ning valisin neist sellise, mis kõige nibusõbralikumast materjalist ja suurusega.
Maratonil hõõrusin üldse märkimisväärselt ära vaid selle osa ninast, kuhu prillid toetavad, sest ei osanud seda kohta kaitsta.
Olen kuulnud, et mõned jooksjad katavad enne starti rinnanibud plaastriga kinni, ent pole veel kohanud ühtegi inimest, kes kinnitaks, et need on tal ka jooksu lõpuni küljes püsinud - isegi nn veekindlad plaastrid tulevad higise keha ja hõõruva särgi koosmõjul üsna kiiresti lahti.
Veriseks hõõrduvad rinnanibud on maratoonarite seas üsna levinud probleemiks ja on jooksjaid, kes ei ole saanud abi ühestki tavameetodist.
Sellistele hädalistele peaks sobima toode nimega NipGuards, mis kujutab enesest sisuliselt kergelt paigaldatavaid ja vähemalt tootja kinnitusel kindlalt paigal püsivaid nibukaitsmeid.
Veebilehel on kirjas andmed toote enese ja selle paigaldamise kohta ning ülistav kiidukõne selle kasutamisest abi saanud jooksjatelt.

Andmetest edasimüüjate kohta ilmneb, et NipGuards'i saab (10 või 100 paari kaupa) osta vaid USAs, Kanadas ja Suurbritannias , ent kui ikka häda väga suur, siis leiab jooksuhuviline vast võimaluse seda mingil moel ka siiamaile toimetada.
Vaat selline vahva leiutis, siis...

5 comments:
Väga edukalt toimib ka leokoplast. See on see rullis, riidest ja hästi kõva liimiga. Müüakse apteegis punases rullis. Terve rull maksab alla 20 krooni ja sellest piisab ikka vägaks pikaks ajaks. See on täitsa arvestatav kaitse igasuguste hõõrumiste vastu. Ka higise keha peal seisab küllaltki hästi paigal. Hiljem võib vaid juhtuda, et plaastri eemadamisel jääb liim naha külge ja ära õnnestub tõmmata vaid see pealmine riidest osa. Hiljem saab selle liimi naha pealt suhteliselt valutult maha rullida.
Ja-jah, ma olen seda punast teipi rahval peal näinud küll. Nüüd tean, millega tegemist on.
Rind peab karvane olema, siis püsib ka tavaline plaaster ... minu maratonide järgseks probleemiks on, et kuidas plaaster valutult kätte saada ...
Kas seda hirmu pole, et seda superliimiga leukoplasti maha tõmmates nibud sinna külge jäävad? Päris spooky mõte...
Õige maratoonari tunned ära selle järgi, et rinnanibusid tal ei ole. Neid hoiab ta turvaliselt kodus veeklaasis. Koos superliimiga leukoplastiga :-)
Post a Comment